Metalli tõmbamine, progressiivne stants, laserlõikamine

Praegu tugineb enamik ettevõtteid tembeldatud osade sisemise kvaliteedikontrolli jaoks traditsioonilistele kontrollimeetoditele. Nende meetodite piirangud põhjustavad otseselt võimalike defektide täpse tuvastamise raskusi. Kuigi ultraheli testimine võib läbistada tooriku pinda, on signaal keerukate struktuuride ja õhukeseseinaliste osade puhul kergesti häiritud. Signaali tagasiside defektidest, nagu mikro-praod ja poorsus, on hägune, vähendades oluliselt kontrollimise täpsust. Radiograafilised testid annavad küll otsese ülevaate sisemisest struktuurist, kuid kujutavad endast kiirgusohtu ning on kulukad ja ebaefektiivsed, mistõttu on raske täita suuremahulise-masstootmise kontrollivajadusi. Visuaalne kontroll ja magnetosakeste testimine suudavad tuvastada ainult pinna--pinnadefekte, mis jäävad ebaefektiivseks sügaval-sisevate probleemide puhul, nagu kihistumine ja tooriku sees peidetud lisandid.

Templiga osade sisemise kvaliteedikontrolli piiratud võimalused, mis raskendavad võimalike defektide tuvastamist, on nii tehnoloogiliste kitsaskohtade kui ka kulusurve tagajärg. Tehnilisest vaatenurgast on mitmekesised materjalid ja stantsitud osade konstruktsiooni keerukus muutnud traditsioonilised kontrollitehnoloogiad uute tootmisnõuete täitmiseks ebapiisavaks. Näiteks on ülitugevate terasplaatide sisemine pingejaotus keeruline ja tavapäraste testimismeetoditega ei saa pingekontsentratsiooni piirkondi täpselt tuvastada. Lisaks erinevad uute komposiitmaterjalide stantsimiste sisemised defektiomadused oluliselt traditsiooniliste metallosade omadest ja olemasolevatel testimisseadmetel puuduvad sihipärased tuvastamisalgoritmid, mis põhjustab kontrollimisel pimealade pidevat laienemist.

Kulude vaatenurgast on suure täpsusega sisemise kvaliteedikontrolli seadmed kallid- ja nende hoolduskulud on suured, mistõttu on väikestel ja keskmise suurusega{2}}tootmisettevõtetel raske teha suuri-oste- ja hooldusinvesteeringuid. Isegi kui mõned ettevõtted on varustatud täiustatud testimisseadmetega, ei suuda tülikad testimisprotsessid ja pikad testimistsüklid vastata kiirete-stantsimise tootmisliinide tempole. Tootmisvõimsuse tagamiseks peavad ettevõtted sageli lihtsustama testimisprotseduure, suurendades veelgi potentsiaalsete defektide kadumise ohtu. See tehnoloogia ja kulude topeltdilemma muudab "tembeldatud osade sisemise kvaliteedikontrolli piiratud võimalused, mis muudab võimalike defektide tuvastamise keeruliseks" tööstuses tavaliseks ja lahendamatuks probleemiks.