Kohandatud metallist stantsimisvormid, gaasipliidi aluse stantsimisvormid

Plastilise deformatsiooni põhiteooria
Plastiline deformatsioon on protsess, mille käigus materjal läbib välisjõu mõjul pöördumatu deformatsiooni. Plastiline deformatsioon metallmaterjalide stantsimisel hõlmab peamiselt järgmisi põhiaspekte:

1. Dislokatsiooni liikumine ja kogunemine
Dislokatsioonid on plastilise deformatsiooni mikroskoopilised kandjad. Materjali läbilaskvus-, kõvenemis- ja elastsusomadused sõltuvad kõik nihestuste liikumisest ja vastasmõjust. Tembeldamisel suureneb nihestustihedus kiiresti, põhjustades töökõvenemist ja seeläbi suurendades materjali tugevust ja kõvadust.

2. Stress-Pingev suhe
Metallmaterjalide pingesuhe{0}}jaotatakse elastseks ja plastiliseks etapiks. Materjali pinge{2}deformatsioonikõvera eksperimentaalne määramine võib täpselt kirjeldada selle plastilise deformatsiooni käitumist, pakkudes põhiandmeid protsessi simuleerimiseks.

3. Anisotroopia ja deformatsioonimehhanism
Materjali kristallstruktuuri anisotroopsus mõjutab plastilise deformatsiooni teed. Materjali tera orientatsiooni ja tekstuuri reguleerimisega saab optimeerida selle vormimisvõimet ja mehaanilisi omadusi.

Tegurid, mis mõjutavad plastilist deformatsiooni stantsimisvormimisel
Peamised tegurid, mis mõjutavad plastilist deformatsiooni metalli stantsimisel, on järgmised:

- Materjali omadused: sulami elementide sisaldus, kuumtöötlusaste ja esialgne tera suurus mõjutavad oluliselt materjali plastilisust. - Protsessi parameetrid: stantsimisjõud, vormimiskiirus, stantsi temperatuur ja määrimistingimused võivad muuta pinge olekut ja deformatsioonikiirust, mõjutades seega plastse deformatsiooni protsessi.

- Geomeetriline struktuur: tembeldatud detaili kuju ja paksuse jaotus määravad otseselt materjali pingekontsentratsiooni ja deformatsiooni ühtluse.

- Temperatuuriefekt: kõrgel-temperatuuril stantsimine võib parandada materjali plastilisust, vähendada töökõvenemist ja suurendada vormimispiire.